Aastal 1993 olin ma väike poiss ja jalutasin vanemaga käest kinni vanalinnas. Korraga märkasime, et keegi meie ees pillas maha ühekroonise pangatähe. Kuna rahvast oli palju ja täpselt ei saanud aru, kelle raha maha pudenes, saime meie õnnelikeks raha uuteks omanikeks.

Mõned hetked hiljem, kui olime Suur-Karja tänava leivapoes, näitas vanaema mulle, et värske lahtine leib (mingid paberid olid veel just hiljuti lisandunud pehmuse katsumiseks, kes mäletab) maksab täpselt ühe krooni (hind oli just hiljuti tõusnud). See oli minu jaoks õpetlik kogemus rahast. Mu vanaemale meeldis neid leibu õngitseda veel riiuli tagaotsast, seal olid tema teadmisel need kõige soojemad ja värskemad leivad peidus. Igaljuhul oli sellel sirgel ja hoitud ühekroonisel sedelil vabariigi algusaastatel tuntav väärtus.

Tänapäeval maksame käsitöö leiva eest mitmeid eurosid ja mittesooja vabriku leiva eest üle ühe euro (kroonides siis 15 EEK-i ja enam). Saab odavamalt ka, näiteks 60....70 eurosendi kanti, aga siis tasub tähele panna, et pahatihti on tegu peidetud inflatsiooniga, mille käigus hinna tõstmise vähem märagatava alternatiivina on vähendatud pakendi suurust – leiba müüakse nimelt poole kaupa.

Jah, ma tahan jutu juhtida inflatsioonile. Aga, kuna Eesti Vabariik on olnud väga progressiivselt (erandlikud olud) kasvav, siis võiks tuua näite oluliselt pikema ajalooga vabaturu majandusest. Aastal 1900 USAs võis ühe dollari eest nii mõndagi endale lubada, näiteks korraliku õhtusöögi kahele. Ühe dollari ostujõud vastab nimelt ligikaudu 32-le tänasele dollarile. See teeb igaastaseks inflatsioonimääraks umbes 2,9% ning kumulatiivseks kogu ostujõu vähenemiseks enam kui 3000%!

Mõelda vaid, et see jutt käis perioodi kohta minevikus, millest enamuse aja jooksul oli dollar tagatud reaalse kullaga (kullastandardist loobuti 1971, parasjagu siis, kui USA valitsusel hakkasid Vietnami sõja arvete tasumiseks ressursid otsa lõppema). Kuna ainuüksi 2020ndal aastal süstiti süsteemi juurde iga viies (!) dollar, mis kogu ajaloo vältel seni ringlusse lastud oli, siis võib vaid ette kujutada (kui julged), kus me hetkel oleme ning kuhu suunas me teel oleme...

Lühiajaliselt võib alati juhtuda majanduses mistahes, aga fakt on see, et võidavad need, kes omavad reaalvarasid, mille väärtust inflatsiooniline keskkond suurendab ja kaotavad need, kes omavad midagi ajas vähepüsivat, näiteks raha. Sest euro ei ole parem kui dollar – kord paisatakse üht rohkem rahaturgudele, kord teist, väärtus kahaneb neil mõlemal igaljuhul ja kiirelt.

Meie siin fondis pingutame ja näeme vaeva, aga tegelikult teevad valitsuste keskpangad meie eest pool tööd ise ära. Oluline on aru saada, et aktsiate ja kinnisvara väärtus ei kasva kogumahus alusvara tootlusest tulenevalt, suures osas lihtsalt raha number suureneb ning raha infleerub. Raha väärtuse allakäigu spiraal on alanud ja jätkub aina kiireneva hooga, see on hetkel majanduses kõige olulisem asi, millele tähelepanu pöörata.

Rahatrükiga seonduvad veel mitmed teemad, näiteks ülisuurte buumide ja languste tekkimine lõdvendatud rahapoliitika tagajärjel, tavaliste tööinimeste koorimine inflatsiooni kui täiendava maksu näol, vigase rahasüsteemi üha suurem allakäik, kommunistlikule majanduskorraldusele sarnanev majanduskeskkond (kindlaksmääratud rahapakkumise hulk), meie vanemate ja vanavanemate nõuannete osaline devalveerumine kuna rahasüsteem on kunstlikult moonutatud, üksikindiviidi enneolematud võimalused sellest kõigest kasu lõigata ja palju muudki põnevat, kuid ühes postituses kõike seda käsitleda ei jõua...:)